Signe näitab rohelist suunda!

Lõunakeskuse klienditeeninduse juht Signe Joosua (36) ütleb, et tema töö lemmikosa on inimeste tundmaõppimine ja innustamine – muu hulgas inspireerib naine kolleege ka keskkonda hoidma.

Infopunkti töö juhtimine, ajutiste müügipindade kauplejatega suhtlemine, reklaampindade haldamine, loetleb Signe oma töökohustusi Lõunakeskuses. Paneb siis ananassinahast rahakoti smuutibaari lauale ja heliseb naerda: “Aga kõige tähtsam tööülesanne, nagu ma olen aru saanud, on see, et ma teen hommikuti meie kontoris smuutisid ja panen valmis puu- ja juurviljavaagna.”

Signe eelistab taimseid toite ja kuna ka tema kolleegidel pole maitsva tervisliku vahepala vastu midagi, on Signe võtnud kontoris smuutide ja viljade pakkumise enda peale.

Hoolib inimestest

Signe jaoks on oluline oma naiskonna tiimivaimu hoidmine. “Minu otseses alluvuses töötavad infopunkti tüdrukud,” ütleb ta, “infovahetus ja suhtlus nendega käib kõige rohkem muidugi otseste kohtumiste kaudu, aga lisaks on meil tööalaselt kasutusel suhtlustööriist Slack ja Facebookis on meil oma infoletigrupp, kus suhtleme ka vabal ajal. Teeme aastas kümmekond ühisüritust, hiljuti käisime oma tiimiga meie grupi keskused läbi, et nendega tutvuda ja ennast tutvustada. Sünnipäevi tähistame koos. Naudin suhtlemist, mulle meeldib inimesi tundma õppida ja seda tehes ka ennast rohkem tundma saada.”

Kevadel tegi naine kolleegidega käigu Aardlapalu prügilasse – vaatama, kas biolagunevad jäätmed ikka pannakse eraldi või tõesti olmeprügiga kokku, nagu linnalegend räägib. “Nägime oma silmaga, et biojäätmed lähevad eraldi – küll mitte kompostrisse, vaid kompostmullahunnikusse, millele on olemas vajalikud sertifikaadid ning mida müüakse ettevõtetele,” kirjutab Signe tiimirahvale suunatud Slacki postituses.

“Protsess näeb välja järgmine: biolagunevad jäätmed tuuakse prügilasse, mass purustatakse, lisatakse puitgraanulid. Siis kaetakse segu kattega ja torude abil juhitakse hunniku alla soojus lagundamisprotsessi toimumiseks. Seejärel sõelutakse kompostmullast välja kõik mittelagunenud jäätmed (prügikotid, sh biolagunevad prügikotid siin ei lagune!). Protsess võtab aega umbes kaks kuud ja tekkinud kompostmulda saab kasutada ka sisetingimustes. Tegu olevat rammusa kraamiga, mis väetist ei vaja.”

Prügi sorditakse Astri grupis kõikjal, aga keegi peab olema aktivist, kes kohapeal silma peal hoiab ja pahandab, kui pakend laiutab biojäätmetes. Turunduse kontoris on selleks Signe. Hiljuti kaotati neil laudade juurest prügikastid, kuhu sai kõike visata. Selle asemel on kontoris suured kastid papi ja paberi jaoks, köögis lisaks eraldi pakendi-, bio- ja olmejäätmete kastid. Kui algul oli biokast väike ja olmekast suur, siis üsna varsti vahetas turunduse rahvas kastid omavahel – biojäätmeid tekib neil smuutide ja salatite tõttu rohkem kui olmeprügi.

Hoolib keskkonnast

Signe on keskkonnateadlik ka ostjana – kui soetab riideid, on talle tähtis materjal: orgaaniline puuvill või keskkonnasäästlik materjal, mille tootmise jalajälg keskkonnale on väike. “Ma olen hästi praktiline,” analüüsib naine, “impulsiivostudest olen välja kasvanud − lähen poodi ainult siis, kui midagi konkreetset vaja. Meeldib taaskasutus – lakast leitud vanu esemeid olen küll ümber õmmelnud. Tõsi, keskuses töötades on lihtsam minna siin poodi kui linna taaskasutuskauplusse. Õnneks meil keskkonnasäästlike toodete valik aina suureneb.”

Signe ei tarbi eetilistel põhjustel looma-, sea- ega kanaliha, kuid päris veganiks end ei pea. “Kala ja mereande söön, näiteks reisil või muul erilisel puhul. Ja kanamune – mu vanematel on kanad ja nende mune ma söön, sest tean, kui hästi neid hoitakse; ka kolleegidelt ostan kanamune. Juustu söön samuti. Paljudel on arusaam, et kui sa liha ei söö, jääd nõrgaks ega jaksa sporti teha,” räägib ta. “Minu kogemus ütleb muud – olen 2016. aasta sügisest lihast hoidunud ja mul on rohkem energiat. Sporti teen juba aastaid, jooksen üle päeva 5−6 kilomeetrit, teen joogat. Lemmikuks on murdmaasuusatamine.”

Ranget päevamenüüd Signel ei ole, ta sööb seda, mille järele isu. Kodus süüa tehes on toidus kindlasti sibul, küüslauk, tšilli, ingver ja valik värskeid vilju, viimaseid leiab ta Rimi maheletist või Biomarketist. Leib-sai on ära jäänud – kui just ülimaitsvat leiba ei pakuta, nagu näiteks Fii restoranis –, aga magusahammas on siiani alles. Kui kontoris kommid lauale pannakse, võib Signe üksi kõik Tiina ja Kalevi kommid ära süüa.

Tema põhimõtteline valik on mitte osta ühtegi nahast toodet ega asju, mille tegemisel oleks kasutatud loomset toorainet. Täna on tal näiteks jalas korginahast ja mikrofiibrist kingad, ilma ühegi loomse komponendita. Eetiliste põhimõtete väljundina on Signel endal väike ettevõte nimega Veganista, mis müüb ananassinahast kotte ja aksessuaare ning veganijalatseid Portugalist.

Ananassinaha avastas Signe viis aastat tagasi ja vaimustus kohe: kui tore alternatiiv nahale! Kuna sellest Eestis toona midagi ei teatud, hakkas naine ise nahka maale tooma ja sellest rahakotte, käekotte ning rõivaid õmblema. Need on müügil keskkonnas Astri.ee ja ühenaisefirma ehk Signe enda tehtud. “Ma pole õmblemist õppinud, aga olen käsitööga tegelenud väikesest peale ja terve elu õmmelnud. Koti tegemine pole keeruline!”

Siiski on Veganista tegemised põhikohaga töö kõrval üsna väikeses mahus. “Mul on vaja tiimi – et arutada ja üksteist toetada,” jõuab Signe ikka inimeste juurde tagasi.

Suund rohelisele tarbimisele

Hea tiim on tähtis, kuid sama tähtis on selgeks mõelda enda kui teadliku tarbija suhe kaubanduskeskuse kui tarbimistempliga. “Jah,” noogutab Signe, “kümme aastat tagasi, kui siia tööle tulin, mõtlesin vahel: appi, mida ma oma tegevusega põhjustan! Kutsun inimesi üles šoppama, kui ise olen tarbimise suhtes kriitiline! Ja kui tohutult palju jäätmeid tekitab üks kaubanduskeskus pluss kogu see tehiskeskkond … Nüüd mõtlen nii: just siin peavadki töötama inimesed, kes hoolivad keskkonnast, sest nemad toovad tööle kaasa oma rohelised väärtused. Pealegi: kui mina siit ära lähen, kas siis kaubanduskeskuseid ei oleks?”

Signet rõõmustab, et ka ettevõtte tasandil on keskkonnahoidu aina rohkem. Firmad lihtsalt peavad võtma rohkem vastutust, teisiti enam ei saa. “Meil töötab palju toredaid inimesi, kelle seast paljud ei armasta liigtarbimist. Kasvõi see prügi sortimine – väike samm, aga muudab suhtumist,” näeb klienditeeninduse juht rohelisel mõtteviisil kaubanduskeskuses tulevikku.

Väikestest asjadest kasvavad suured. Kui pilti laiemalt vaadata, on see väike ananassinahast rahakott Signe ees kaubanduskeskuse smuutibaari laual märk suunast vältimatult rohelise tarbimiskäitumise poole.

Ananassinahk ja teised eetilised nahad

Ananassinaha teekond sai alguse 1990ndatel, kui Hispaania nahatoodete ekspert Carmen Hijosa külastas Filipiinidel nahatootmistehast ja oli šokeeritud selle tohutust keskkonnajäljest. Nii töötas ta koos tiimiga välja uue toote Piñatex. Tehtud põllumajanduslikust jääkproduktist, ananassilehekiududest, näeb ananassinahk välja nagu käsitööpaber. Naha tagakülg meenutab paberit, pealispind on värviga viimistletum ja siledam.

Veekindlana ja naha alternatiividest ühe vastupidavamana on ananassinahk üks esimesena turule jõudnud loomanaha asendajaid. Peale selle on veganinahkadena juba olemas või arendamisel seenenahk, bakteritest kasvatatud nahk, korgipuu-, tselluloosi-, lehe-, kaktuse- ja õunanahk ning veinitööstuse jääkidest valmistatud viinamarjanahk.

Tekst: Krista Kivisalu Fotod: erakogu